Autor: J.A.U. Yrjölä

Mul puudub küll ülikoolidiplom koerte toitumisest ja toitainevajadustest, kuid seevastu on mul väga pikk isiklik kogemus koerte toitmisel. Jutu alustamiseks tuleb minna ajas 33 aastat tagasi kui osalesin Hollandis Scheweningenis Rahvusvahelise Rottweileiriühingu (IFR) koosolekul. Proua R. Osterberg – doktor Giesseni ülikoolist Saksamaalt – pidas seal loengu teemal „Raskekaaluliste koeratõugude toitmisest“. Oma esitluses näitas doktor Osterberg filmilindile jäädvustatud bokseripesakonna kasvamist ja arengut. Üks isane kutsikas eraldati söögiaegadeks ülejäänud pesakonnast ja teda toideti ainult lihaga. Ülejäänud pesakond sai segatoitu, mis koosnes lihast ja teraviljatoodetest. Lihadieedil oleva kutsika nimeks oli Hannibal. Kui ülejäänud pesakond arenes saledate ja kergetena nagu kutsikatele kohane, siis Hannibal kasvas kiiresti suureks ja massiivseks. Kui selles arengufaasis oleks tulnud teha valik kutsikate välimiku järgi, oleks pesakonna parimaks kutsikaks osutunud kindlasti Hannibal. Kutsikad olid siis loovutuseas. Hannibali toitmist lihaga jätkati ja tulemuseks oli katastroof. Ta kasvas kiitsakaks, käpad arenesid kõverateks ja koer liikus küürus seljaga. Kartsin juba, et see katse läks maksma Hannibali elu, kuid õnneks mitte. Hannibali toitmist korrigeeriti ja muudeti tavapäraseks segamenüüks, mille tulemusena tema kasvuhäired paranesid. Filmi lõpus nägime Hannibali saavutamas näitusel noorteklassis tulemust „väga hea“.

Kuuldu ja nähtu pani mind tõsiselt kutsikate toitumise üle järele mõtlema. Olgugi, et koerte näol on tegemist lihasööjatega, ei anna ainult lihast koosnev menüü neile kõiki vajalikke toitaineid – isegi mitte siis, kui lihaga kaasneb ka piisavalt konte. Teraviljasaadused ja muu taimne toit on sobivaks täienduseks, et koera menüü toitainetekoostist tasakaalustada ja muuta see koera jaoks optimaalseks. Samas ei tohi eelnevat kindlasti tõlgendada nii, et toorest liha tuleks kutsika toidusedelis vältida. Lihal on ja jääb toitainena keskne koht koerte toitumises. Hollandis nähtud teadusliku ettekande mõjul ja sellest inspireerituna asusin kavandama minu nime järgi tuntuks saanud koerte putru.

Tol ajal – 1970. aastate alguses – kuulsin palju nn. „konnakutsikatest“ ehk „ujujatest“. Nende nimetustega kirjeldati kutsikaid, kes ei suutnud jalgele tõusta ja lamasid kõhuli, kõik jäsemed välja sirutatud ning liikusid roomates ujumisele sarnaste liigutustega. Selliste kutsikate rindkere hakkas lamedaks vajuma ja nad vajasid seetõttu erikohtlemist ning abi. Olin kuskilt lugenud, et sigade puhul põhjustab „konnapõrsaste“ sündimist magneesiumivaegus. Minu kavandatud pudrust tuli lõpuks neljaviljapuder ja tatar ning hirss olid selle koostisesse valitud just kõrge magneesiumi (Mg) sisalduse tõttu. Lisaks sisaldab hirss suurel määral räni (Si), millel on tähtis roll luude arengus ja luustumises. Mulle endalegi üllatuseks muutus puder koeraomanike seas väga populaarseks ja usun, et aastakümnete jooksul on seda söönud tuhanded koerad. Tagasiside on alati olnud positiivne. Olen tänu oma pudrule tõenäoliselt parandanud ka Soomes haruldasemate terjaviljade hirsi ja tatra müüginumbreid ning tänu sellele ka nende saadavust väikepoodides. Inspiratsiooni saamiseks tuli aga ette võtta tookordne käik Hollandisse.

Viimasel ajal olen kuulnud palju vastakaid arvamusi kontide sobivusest koerte menüüsse. Olen ise küll kontide osas pooldaval seisukohal, kuid teatud kindlate eeldustga, mille tahaksin ka siinkohal välja tuua, kuigi antud kirjatüki pealkiri sellele teemale sugugi ei viita. Kondid sobivad koerte toidu hulka ainult toorena. Suitsutatuina müüdavad sääreluud ei ole mõeldud toitmiseks, vaid maiusteks ja närimiseks täites nii rohkem terapeutilist eesmärki. Rottweileri suurune koer võib süüa tooreid, lihaga kaetud konte (näiteks kanatiibu) umbes 300-500 grammi päevas. Kontide olemasolu koera menüüs eeldab ka rahulikku – tund või paar kestvat jalutuskäiku päevas. Kui koer saab vähe liikuda ja lamab enamuse ajast kodus, siis ma talle konte anda ei soovitaks. Ja samuti ei annaks ma neid ühelegi koerale ülalmainitud kogusest rohkem. Koer ei tohi konte kugistada, vaid peab saama neid rahulikult närida. Oli teatud ajavahemik, kui sain oma rottweileritele anda söögiks lehmanaha küljest eemaldatud mokki. Nende küljes oli alati ka natukene huultepealseid karvu. Käisin tollal oma koertega jalutamas lähedalolnud mäeseljandikul. Kui talvised väljaheited kevadel lumest välja sulasid nägin, et teravad seedimata luukillud olid tulnud organismist välja turvaliselt pakituna. Panin tähele väikseid karvapalle, mida tuul liigutas ja mis täpsemal uurimisel osutusid karvade sisse pakitud luutükkideks. Olin tõeliselt üllatunud, kui taipasin millega tegu.

Igasugune katse – isegi väike uurimustöö vajab käivituseks mingit impulssi. Eelmise sajandi seitsmekümnendate alguspoolel käis koerakasvatajate ringkondades vilgas arutelu kaltsiumi teemal. See arutelu oli eelkõige ajendatud tõukoerte hulgas üllatavalt paljulevinud puusaprobleemidest. Veel praegugi jätkuv selleteemaline uurimustöö ei ole tänaseni toonud lõplikku tulemust kuigi raha on kulunud miljonites eurodes. Nende uuringute ainuke tõeliselt positiivne tulem on sekundaarse iseloomuga – koerte toitumisele on hakatud pöörama märksa enam tähelepanu ja on hakatud paremini mõistma koera menüü mõju tema üldisele tervislikule seisukorrale. Teine positiivne tulem on see, et veterinaarid on hakanud märksa enam kasutama röntgenit ja see omakorda aitab paremini diagnoosida ka teisi sisehaiguseid ja traumasid. Seitsmekümnendate alguses aga elasime „kaltsiumiajastus“. Kutsikatele söödeti suurtes kogustes kaltsiumitablette kartes, et vastasel korral tabaks neid kaltsiumipuuduse tõttu puusaprobleemid. Teisisõnu astusime vihma käest räästa alla. Liigse kaltsiumi manustamisega põhjustasime ilmselt suuremale osale kutsikatest luustiku arenguhäireid ja liigeseprobleeme. Välimikukohtunikuna tutvusin sel ajal lastehaiguste ja kirurgia doktori Ester Selestega. Ta oli spanjelite spetsialist ja kõikide seltsikoerte tõugude välimikukohtunik. Sel ajal kuulusid kõik seltsikoerad kääbuskoertest bernhardiinideni näitustel ühisesse G rühma. Ester Seleste oli väga värvikas isiksus ja vestlesime temaga palju künoloogiast alati kui näitustel kokku saime. Kord rääkis ta mulle dalmaatsia koerte kasvatajast, kes olevat väitnud, et tema koertel on head liigesed tänu sellele, et pakub neile toidu hulgas ka peakapsast. Loomulikult naersime Esteriga selle peale, sest meie arvates ei sobinud kapsas koerte toiduks.
Küll aga meenus see seik mulle hiljem, kui hakkasin tõsisemalt mõtlema selle üle, kas kapsal võiks olla koht koerte toidusedelis.

Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate vahetusel tutvusin Soome hundiuurija professor Erkki Pulliaisega. Ta oli palutud koerte iseloomuteste tegevaid kohtunikke koolitama koerte käitumise ja käitumisega kaasnevate signaalide osas. Olin sel ajal Soome Kennelliidu iseloomutestide komitee juht. Erkki Pulliainen on kirjutanud ka raamatu pealkirjaga „Koera iseloom ja käitumine“, mis ilmus 1980. aastal. Tema koolitus oli väga kõrgetasemeline ja tõstis kindlasti meie kompetentsi selles keerulises valdkonnas. Oma loengutes tõi professor Pulliainen palju näiteid huntide varal mainides ka muuhulgas, et ta oli olnud tunnistajaks, kuidas huntidele visati loomaaias puuri kapsapäid. Eesmärk oli küll peamiselt teraapiline mitte toitumuslik, kuid hundid sõid need kapsapead ära. Ka see väike fakt andis mulle impulsi kapsateemat edasi uurida.

Seda juttu kirjutades on mul juba 57 aastane kogemus rottweilerite toitmises. Olen alati olnud innukas kokk ja kapsatoite tehes on rottweilerid seisnud mu kõrval ja oodanud kapsatükke maiuseks. Kõik saadud kapsatükid on nad ka isukalt ära söönud. Niivõrd pikaajaline kogemus eri koertega on mulle tõestanud, et rottweileritel tõesti meeldib kapsas ja nad söövad seda hea meelega. Ma ei ole ka kunagi oma koerte puhul täheldanud mingeid kapsasöömisega kaasnevaid negatiivseid kõrvalmõjusid.

Kui kapsast lehe kaupa lahti rebida on kohe näha kiuline struktuur ja see, et kapsas sisaldab hulgaliselt kiudaineid. Kiudained on keeruka struktuuriga süsivesikud, mida koera seedesüsteem ei lagunda, kuid mis seedesüsteemi läbides soodustavad selle toimimist.
Lehma või muu mäletseja seedesüsteemis laguneb kiudaine suhkruteks ja on neile loomadele täiuslikuks toitaineks.
See isiklik kogemus rottweilerite kapsalembusest on samuti olnud oluliseks asjaoluks, mis on tekitanud minus huvi kapsa vastu.

Tänu nendele kolmele seigale otsustasin teha katse, mille käigus lisasin kapsa rottweilerikutsika igapäevasesse menüüsse.

Milline siis on peakapsa toitainesisaldus? Peakapsaid on valgeid ja punaseid. Käesolevas kirjatükis on juttu valgest peakapsast. Allolevas tabelis on toodud toitainesisaldus 100 grammis toores, kuumtöötlemata valges peakapsas. Toitainesisaldus varieerub sõltuvalt kasvukohast ja kasvuhooaja ilmastikutingimustest. Vitamiinisisaldus sõltub lisaks veel sellest, kas kapsas on värskelt põllult korjatud või on ta seisnud kuude kaupa laos ning millised on olnud hoiustamistingimused.

100 g. kapsast sisaldab:
Süsivesikuid 4,9 – 4,0g
Rasva 0,2 – 0,1g
Valke 1,8 – 0,4g
Vett 92g
Energiasisaldus 40 – 30kcal

Analüüsid näitavad, et kapsa peamine koostisosa on vesi. Osa süsivesikutest on koera organismis mitteseeduv kiudaine, millel on siiski seedeprotsessi soodustav toime. Ja hästitoimiv seedesüsteem on iga koera tervise alus.

Kapsas sisalduvad valgud koosnevad järgmistest aminohapetest:
Argiin 110 – 80mg
Fenüülalaniin 35 – 26mg
Histidiin 27 – 18mg
Isoleusiin 68 – 38mg
Küstiin 28 – 18mg
Leusiin 70 – 30mg
Lüsiin 82 – 39mg
Metioniin 17 – 11mg
Treoniin 42 – 20mg
Trüptofaan 20 – 8mg
Türosiin 41 – 29mg
Valiin 62 – 28mg

Kapsa mineraalainesisaldus olulisemate mineraalainete osas on järgmine:
Fosfor (P) 38 – 25mg
Kaalium (K) 300 – 261mg
Kaltsium (Ca) 49 – 40mg
Magneesium (Mg) 27 – 22mg
Raud (Fe) 0,55 – 0,50mg
Vask (Cu) 0,060 – 0,045mg
Mangaan (Mg) 0,115 – 0,100mg
Tsink (Zn) 1,0 – 0,74mg
Seleen (Se) 0,024 – 0,015mg
Molübdeen (Mo) alla 0,02mg

Kapsas leidub ka teisi mineraalaineid, kuid info nende täpse sisalduse kohta mul puudub.

Kapsas sisaldab ka järgmiseid vitamiine:
A-vitamiini provitamiin Karotiin 2,20 – 1,50mg
B1-vitamiin ehk Tiamiin 0,054 – 0,040mg
B2-vitamiin ehk Riboflaviin 0,060 – 0,050mg
Nikotiinamiid ehk Niasiin 1,60 – 1,00mg
Pantoteenhape 0,29 – 0,23mg
B6-vitamiin ehk Püridoksiin 0,18 – 0,14mg
Biotiin ehk Hautschutzvitamiin 0,0025 – 0,0015mg
Foolhape ehk M-vitamiin 0,082 – 0,060mg
E-vitamiin 2,2 – 1,6mg
K-vitamiin 2,5 – 0,5mg
C-vitamiin 47 – 35mg

100 grammis kapsas on tahkeid aineid umbes 8g, millest suurema osa moodustavad koera jaoks mitteseeditavad kiudained. Ülejäänud osa aga on väga mitmekülgne ja toitainerikas. Olen andnud rottweilerile kapsast umbes 100 grammi päevas.

Olen kuulnud ütlust, et kui pääsukesed lendavad madalal, siis hakkab vihma sadama. Samuti pidavat vihmasadu ennustama rohtu sööv koer. Soome kliima on väga muutlik ja eriti vihmastel suvedel võib see koerte rohusöömine hõlpsasti vihmahooga kokku langeda. Olen elanud ka Türgis, kus poolest juunist poole septembrini eriti vihma ei näinud, aga ka seal sõid mu rottweilerid iga päev rohtu.

Täiesti vettpidavat põhjendust ma koerte rohusöömisele saanud polegi. Olen arvamusel, et peamiseks eesmärgiks on kiirendada seeduva toidu liikumist soolestikus ja soolestiku puhastamine. Peakapsa söötmisega saavutame tänu tema kõrgele kiudainesisaldusele sama lõpptulemuse ja lisaks on kapsas väga mitmekülgselt toitaineterikas.

Vereringe

Veri ja lümfivedelik on vedelad koed, mille eesmärgiks on hapniku, toitainete ja jääkainete transport organismis. Veri ja lümfivedelik liiguvad soonestiku kaudu kõikjale koera kehas. Kõige raskemini läbipääsetavad on kapillaarid, mille kaudu muuhulgas ka koera luustik saab kasvamiseks ja toimimiseks vajalikke toitaineid. Et veri neist läbi voolama pääseks, peavad kapillaarid püsima avatute ja elastsetena. Veri ise peab olema piisavalt vedel. Koera vere ja veresoonestiku seisukorra üheks oluliseks teguriks on geneetiline faktor ehk kui hea vereringesüsteemi on koer oma vanematelt pärinud. Teiseks oluliseks teguriks on toitumine. Inimeste puhul on üheselt tõestatud südame- ja veresoonkonnahaiguste ning ebatervisliku toitumise vaheline sõltuvus. Inimese toitumisel on oluline roll tema tervislikus seisukorras. Selles osas ei erine koerad inimestest.

Mõtlemisainet

Sellel teemal mõeldes meenuvad mulle selgesti diapositiivid, millel olid kujutatud koera puusaliigestest tehtud läbilõiked. Professor Saki Paatsama projekteeris neid oma esitluste illustreerimiseks ekraanile. Nendel piltidel oli selgesti näha liigesesse toitaineid transportivad kapillaarid ja paistis kas see, et problemaatilise liigese kapillaaristik oli kehvem. Miks liigese areng kasvuperioodil pärsitud saab on küsimus, millele ühest vastust on raske leida. Ilmselt seetõttu ongi tehtud järeldus, et liigese arenguprobleemid on multigeense iseloomuga. See on lihtne seletus ja annab vastuse paljudele seda probleemi puudutavatele küsimustele. Multigeensuse ja veelgi hullemana – multigeensete kombinatsioonide tõttu puuduvad meil kahjuks vahendid nende probleemide isoleerimiseks ühe tõu piires. Ühe alternatiivse põhjusena võiks välja tuua ka liigestele vajalike ainete ebapiisavuse, mis võib olla põhjustatud koerale antava toidu ja toitainete sobimatusest või vähesusest, mistõttu veresoonkonna normaalne toimimine on häiritud. Suured ja massiivsed koeratõud on nendele probleemidele altimad kui väikesed ja kerge kehaehitusega koerad. Miks siis ikkagi mõjutab multigeensus (puusa)liigeseprobleemide tekkimist just niimoodi? Teame tegelikult kõik, et koerte toitmine on viimaste aastakümnete jooksul kardinaalselt muutunud. Samuti on muutunud meetodid, tingimused ja põhimõtted põllumajanduses ning toiduainetetööstuses. Kõikidel neil muutustel on oma mõju koerte ja ennekõike kasvuealiste koerte tervele või vähemtervele arengule.

Põhjendused

Loomaarst Auli Koponen kirjutab oma artiklis „Vanadele südametele“ aminohappest argiinist järgmist: „Argiini mõju tervisele tuleneb eelkõige silelihaseid lõdvestavast lämmastikoksiidist, mida argiinist organisimi eritub. Lämmastikoksiid laiendab veresooni just kehalise koormuse ajal, parandades nii koormustaluvust ja alandades vererõhku. Argiinil on ka vereliblede hüübimist ja veresoonestiku seintel paakumist vähendav toime, ohjeldades nii ka väikeseid veresooni ümbritsevate lihasrakkude liigkasvu ning hoides veresooned avarana. Ühendil paistab olevat ka positiivne toime vere kolesteroolisisaldusele, lihastugevusele, suhkru ainevahetusele, immuunsüsteemile ning jääkainete eraldumisele organismist. Kuna koera (erinevalt paljudest muudest loomaliikidest) organism ise argiini sünteesida ei suuda, peab te seda saama koos toiduga.“

Vitaalained

Vitaalsuse all mõistetakse elujõudu ja elujõulisust. Elujõudu lisavaid aineid nimetatakse vitaalaineteks. Tegemist ei ole mitte muinasjuttudest tuntud imeeliksiiriga vaid nende ainete mõjule on olemas ka teaduslik põhjendus. Kapsas sisalduv argiin on üks sellistest vitaalainetest. Argiinaminohapet on kapsas küll suhteliselt vähe, kuid õiges keskkonnas võib tal sellest hoolimata olla märgatav effekt.

Minu oma silmaarst soovitas mul süüa kapsast, kuna see sisaldab palju bioflavonoide, mis aitab aeglustada mul tuvastatud silmapõhja degenereerumist. Ka siin oleks nende peamine toime silmapõhja veresoonkonna ning toitainete ja jääkainete transpordi parandamisel. Nii me ise kui ka meie koerad koosneme tibatillukestest rakkudest ja rakurühmadest ning just sellel tasemel bioflavonoidid toimivadki, hoides ära rakkude enneaegset vananemist ja degenereerumist. Rutiin (P-vitamiin ehk bioflaviin), citriin, hesperidiin – läbivust parandav vitamiin, mida leidub puu- ja juurviljades ning mis suurendab kapillaaride vastupidavust. Peakapsas varieerub rutiini sisaldus 200 – 1300mg vahel 100 grammi kohta.

Puusaliigeste probleemide mõistatus on endiselt päevakorral

Aastaid tagasi tekkis mul küsimus, kas kapsal võiks olla soodne mõju vähendamaks puusaliigeste väärarenguid. Küsimus oli ajendatud välimikukohtuniku ja ametilt lastearsti ning kirurgi Ester Seleste loost dalmaatsia koerte kasvatajast, kelle koertel on terved liigesed tänu sellele, et nende toidulaual on ka kapsas. Tänaseks on ajast, mil Ester mulle seda lugu rääkis, kulunud 40 aastat.

Heal ja suure jõudlusega vereringel on kindlasti oluline mõju kasvava koera luude, liigeste ja kõhre korrektsele arengule. Olles läbi lugenud veterinaari Auli Koponeni kirjutise argiinist, tekkis mul mõte, et lisaks puusaliigeste kasvuhäirete vältimisele võib rottweilerile kapsa andmisega kaasneda ka selles tõus sageli esinevate südameprobleemide vähenemine.

USAs on luustiku arenguhäirete vältimisega juba kaua aega seostatud C-vitamiini. Peakapsas on selle vitamiini sisaldus kõrge ja vitamiin on oma looduslikul, mitte sünteetilisel kujul nagu vitamiinitablettides.

Olen kahte oma rottweilerit toitnud nii, et nende igapäevane menüü on sisaldanud umbes 100 grammi peakapsast. Üks nendest koertest on tänaseks 7 aastane ja tema puhul olen sellise toitmise soodsat toimet täheldanud eelkõige selles, et tema seedimine on väljaheidete põhjal otsustades toiminud alati korrektselt. Hammastel pole hambakivi ja karvkate on laitmatus korras. Eriti vanematele emastele rottweileritele on omane hea söögiisu ja nad kalduvad ülekaalulisusele. 100 grammine kapsaannus aitab luua täiskõhutunde, kuid ei tee madala energiasisalduse tõttu paksuks. Samas on märgata selle vaneme rottweileri pruunide laikude tumenemist – need oleks juskui määrdunud. Selle põhjuseks võib olla rutiini tavapärasest suurem sisaldus tema toidus. Kas võib olla võimalik, et rutiin põhjustab sellel koeral suurenenud valgustundlikkust?

Esimene pääsuke ei tähenda veel suve

Noorem emand rottweiler – ehk minu kapsaeksperimendi peamine katsejänes – on saanud kapsast oma toidu hulgas iga päev alates loovutuseast (u. 7 nädala vanusest). Kutsikaeas oli kogus umbes 50 grammi päevas. Ka sellel koeral on väga puhtad hambad ja tema areng on olnud tasakaalukas ning seedimine on toiminud ilma probleemideta. Selgroo ja liigeste head seisukorda näitas kogu kasvuperioodi jooksul kasvõi see, kuidas ta ennast peale magamast tõusmist kassilikult ringutas ja sirutas. Kõigepealt sirutas esikäppasid, siis tõmbas küüru selja ja lõpuks venitas tagakäppasid. Selline vabatahtlik venitamine toimus mitmeid kordi päevas. Noorema rottweileri kasuka värvilaigud on püsinud säravate ja pruunidena.

Kapsast on saanud mõlema koera jaoks tõeline maiuspala. Kui lõikan kapsapea küljest neile tükke valmis, istuvad nad mõlemad kannatamatute nägudega kõrval, ila suunurgast tilkumas. Seegi on selge märk, et kapsas on neile maitse järgi. Nende isiklike kogemuste põhjal julgen kapsast soovitada ka teiste rottweilerite menüüsse.

Koerale nimega Venlankulman Clivia, kes on kapsast saanud igapäevaselt alates 7. elunädalast on nüüd tehtud ka ametlikud puusa- ja küünarliigeste uuringud tulemustega A/A ja 0/0. Uuringute kuupäev on 5. mai 2006 ja uuringutulemuste number on 396760.

Vältimaks kapsa ületähtsustamist koerte toitmisel tahan siinkohal rõhutada, et päevases menüüs on kapsal täita siiski vaid väike osa.

Kuidas oma rottweilereid toidan

Minu rottweilerite päevane menüü näeb välja selline:

Hommikul „yrjöläpudru“ ja sügavkülmast üles sulatatud toores liha võrdsetes kogustes. Peale supilusikatäis lõhe-, kala-, rapsi- või linaseemneõli. Kui päevad on lühikesed ja pimedat aega palju (detsembris, jaanuaris ja veebruaris) on õliks kalamaksaõli. Lihaks on peamiselt loomamagu, vahelduseks ka veise hakkliha ja broileritiivad. Sügavkülmutatud tooteid olen ostnud Kennel-Rehu tootevalikust, mille kvaliteet on olnud püsivalt hea. Pudru peale annan rottweileritele ka Valio keefirit umbes 3dl koera kohta. Päeval saavad koerad ooteks kapsast. Õhtusöögiks annan neile mõõdutopsi täie Solid Gold Hund-n-Flocken kuivtoitu, mis on toitaineterikas ja lihaks on selle koostises lammas.

Miks meie koertel on kummalisi söömisharjumusi?

Koerte elus on vaistul suurem tähtsus kui inimestel. Tõsi – ka inimese vaistud on teatud olukordades tervamad. Olen näiteks kuulnud lapseootel emadelt, et neil tekib vahest seletamatu isu millegi erilise järele. Sageli on selleks näiteks kuivanud lubipahtel! Koerte puhul on mittesoovitavate asjade söömine reeglina tingitud mingite toitainete puudusest, mida koer sedamoodi kompenseerida proovib. Mulla, liiva ja kivikeste söömine viitab mineraalide vähesusele koera menüüs – tavaliselt on peamiselt tegu kaltsiumipuudusega, aga kõne alla võivad tulla ka muud mineraalid. Rohu söömine viitab, et koera toit on liiga ühtlase konsistentsiga ja sealt puuduvad karvad, suled ja pikemad kiud. Neid kiude püüab koer saada heina süües. Teiste loomade ja inimeste väljaheidete söömine viitab aga mikroobide kehvale tasakaalule koera seedesüsteemis. Selle probleemi vastu aitavad keefir ja toores loomamagu. Olen tihtipeale mõelnud, et kas peaks omanimelise pudru hulka viljade leotamise ajal lisama ka pärmi ja panna kogu segu peale mõningast käärimist ahju küpsema.

Ka üksluine elu, üksindus või muud psühholoogilist laadi põhjused võivad panna koera sööma kõiksugu kättesaadavat ebasoovitavat kraami. Kõigele koera käitumises on oma põhjus, kuid nende põhjuste väljaselgitamine on tavaliselt pika uurimistöö tulemus.

Puusaliigeste probleemide põhjuste osas on tarkade kivi veel leidmata

Olen väga mures ja mul on kahju alati, kui kuulen, et mõni minust vähemkogenud rottweileriomanik soovib oma koera kasvatajalt rahalist hüvitust kui koeral on ilmnenud probleemid puusaliigestega. Selline suhtumine on tagasilöögiks isegi tagasihoidlikule teaduslikule lähenemisviisile. Rottweiler ei ole „asi“ luskil mujal, kui ainilt koerte ostu-müüki reguleerivas asjaõigusseaduses. Meie kohus on küünte ja hammastega võidelda katsete vastu meie truusid sõpru „esemelistada“ ja peame uskuma, et õigel toitumisel on rottweileri tervises esmajärguline roll.
Kasvuhäireprobleemidel arvatakse olevat ka teatud psühhosomaatilised mõjurid. Seetõttu võivad stressirohke kohtlemine ja elamistingimused olla kasvuprobleemide katalüsaatoriks. Koerad saavad kasvada ja elada normaalselt vaid siis, kui me neid tõeliselt armastame ega pea neidoma harrastuse tööriistadeks.
Keegi meist pole täiuslik. Ehk oleks siis õiglane anda ka oma loomast sõbrale õiguse olla mittetäiuslik?

Kas on õige, et meie lihtsurelikud teeme aretusotsuseid olukorras, kus puusaprobleeme püütakse vältida?

Professor Saki Paatsama uuris puusaprobleeme aastakümneid ja jõudis järeldusele, et koeraomanikud on ise ennast käsist ja jalust aheldanud. Ja nii see tõesti on. Puusaprobleeme püütakse lahendada demokraatlikult kuigi õige lähenemisviis oleks tehnokraatlik. Demokraatlikult valitud tõuühingute aretustoimkondade liikmed ei vasta tegelikult kriteeriumile olla spetsialist niivõrd komplitseeritud ja keerukas valdkonnas. Neile antud võim on valedes kätes. Tuleb kahjutundega nentida, et praegust süsteemi hoiavad paraku käigus majanduslikud huvid.