“Pürenee mastif on väga vana päritolu, põlvneb roomlastega kaasas olnud koertest, temast endast omakorda pärinevad bernhardiinid ja teised tõud. Pürenee mastif on suurt kasvu mõjuvõimsa välimusega koer, väga tugev, intelligentne, rahulik ja hea kaaslane. Toas vaikne ja rahulik, aga kui lasta ööseks lahti maja valvama, täidab ta selle ülesande suurepäraselt; tema kogukas kere ja häälekas haukumine ehmatavad, ainuüksi oma kohaloluga hirmutab ta sissetungijat; kui kurjategija kannab kaigast, relva või muid enesekaitsevahendeid, vihastab see teda täiendavalt.“

„Pürenee mastif, erakordne koer“
Julia Lopez Tord, ajakiri Nuestros Amigas, 1946

Pürenee mastifi ajaloost

Pürenee mastifi (ajalooliselt nimetatud ka Aragoni ja Navarra mastifiks) traditsiooniline ülesanne ja põhiline funktsioon on olnud rändkarjakasvatajate karjade kaitsmine.

Tänapäeva Aragonil on karjaajajatest esivanemaid aegadest ammu enne keskaega, kuigi neist, kes elasid esimesel aastatuhandel ja enne seda, ei teata peaaegu midagi. Vihjed kirjalikes allikates, kindlad arheoloogilised leiud ja mõned megaliitsed ehitised panevad mõtlema, et karjaajamise ajalugu sealkandis on väga vana ja mitmekülgne. Nomaadid rajasid Pürenee poolsaarel teedevõrgustiku, mille algus võib ulatuda tagasi pronksi- ja rauaaega. Aegade jooksul segunesid Aragonis keldi-ibeerlaste, baskide, roomlaste, gootide ja moslemite karjaajamise traditsioonid. XI sajandi lõpus polnud Aragon enam väike metsaga kaetud kuningriik Pürenee poolsaarel, vaid laienes järjest lõuna poole, mille käigus vallutati viljakaid jõeorge ja rahvarohkeid linnu. Korrapärane karjaajamine kujunes välja XII sajandiks. Hispaania alade territoriaalsete vallutuste põhiline motivaator oli tol ajal villalammaste kasvatamine ja selleks vajalike alade      enda käsutusse saamine. Keskaegses Aragonis oli karjakasvatus oluline tuluallikas, juba XI sajandil olid San Andres de Fanlo ja San Adrian de Sassabe kloostritel arvukad lambakarjad. Loomulikult olid kuningatel ka omad lambakarjad, kuningas Ramiro I räägib oma testamendis lehmadest, märadest, lammastest ja sigadest. Karjade liikumist on kuningriigi algusaastatel lihtne jälgida, väidab Manuel Gomez de Valenzuela oma huvitavas töös „Aragoni igapäevane elu varasel keskajal“ (1980): suvel püüdsid karjased leida kõige kõrgemaid niitusid Püreneedes, nn suvekarjamaid. Pärast seda, kui kuningriik laienes teisele poole mägesid, algas eriti aktiivne karjaajamine suviste ja talviste karjamaade vahel.

Karjaajamise arenguga kindlustati ka Pürenee mastifile tema töö. Hispaania keeles kasutatakse Pürenee mastifi kohta sõna mostin. Mastif, molossi-lupoidi päritolu koeratõug, on levinud kogu Euroopa lõunapoolsel kolmandikul juba palju sajandeid. Pürenee mastifi kujunemisel omasid olulist rolli Väike-Aasiast lõunasse liikunud molossid, nende järglasteks on paljud pika ja heleda (vahel ka mõnd teist värvi) karvaga mägedekoerad Anatoolia Karabahhiast Tatrateni välja: sarplaninac’id Kosovost, Karsti lambakoerad, Itaalia maremma-abrucese karjakoerad, Ungari kuvaszid, Kaukaasia lambakoerad, slovakkide tšuvatš ning ka Pürenee mastifi kõige lähedasemad sugulastõud Hispaania mastif ja Pürenee mäestikukoer Prantsuse Püreneedest. Iga tõug on arenenud vastavalt indoeuroopa rahvaste elualade muutumisele.

Aragonis tegeleti karjapidamisega mäeorgudes ja siis mindi üheskoos talveks Ebro jõe orgu ja hiljem Caspe, Maestrazgo, Alcanise ja Calamocha suurtele karjamaadele. Need karjaajamise marsruudid püsisid sajandeid muutumatutena, alguses kaitses neid kuningas ja hiljem traditsioonid. Tol ajal oli mastifitel nii Kastiilias kui ka Aragonis kanda oluline osa, sest jätkusuutlikkuse seisukohalt oli väga tähtis, et võimalikult suur osa karjast elusana sihtkohta jõuaks. Iga kari oli jaotatud osadeks, igaüks neist umbes tuhandepealine, mille saatjaks oli mitu mastifit. Koerte eest hoolitseti iseäranis hästi, neile oli ette nähtud sama palju toitu kui karjastele. Mastifi hooletusse jätmine oli karistatav. Olid ka väiksemad karjad, enamasti lühemate vahemaade läbimiseks, ka nende kaitseks kasutati mastifeid. Selleks et kaitsta mastifite kõri hundi surmava hammustuse eest, tehti neile spetsiaalsed ogakaelused, mida hakati nimetama carlanca või carranca.

Ogakaeluseid oli erinevaid, nii nahast kui ka rauast, iga piirkonna sadulseppade ja seppade poolt käsitsi valmistatud. Nahast ogakaelusel oli palju ogasid ja neete. Rauast ogakaelused võisid koosneda rõngastest, poolringikujulistest või kandilistest plaatidest. Raudkaelused olid nahkkaelustest raskemad, mistõttu said neid kanda ainult võimsamad koerad. Kuna võideldes läksid hunt ja koer rinnutsi kokku, tehti osale koertest ka rinnakaitse, mis oli samuti ogadega kaetud. Kuni XIX sajandi lõpuni, XX sajandi alguseni polnud Aragonis karjaajamiskoeri, sest viis, kuidas nad karja ajavad, võis teha kahju ümberkaudsetele põllumaadele, mille vahelt karja läbi juhitakse. Mastifeid kasutati vaid karja kaitseks huntide ja karude rünnakute eest. Karjaajamiseks olid karjapoisid, kes jooksid karja ümber, et seda vastavalt karjase juhendamisele suunata ja liikuma ajada. Lisaks oli karjapoiste ülesandeks koerte toitmine, haigestunud kariloomade eest hoolitsemine ja karjustele söögi valmistamine.

Pärast Hispaania kodusõda ja Teist maailmasõda muutus Pürenee mastifi tõu olukord väga raskeks. Pürenee mäestikualadelt olid kadunud suured metsamassiivid ja metsadega koos ka suured kiskjad. Lisaks muutus suurte koerte ülalpidamine vaesuses elavale rahvale üle jõu käivaks. Need asjaolud tingisid ka tõu hääbumise järgnevate aastakümnete jooksul ning Pürenee mastif oli väljasuremisohus.

Õnneks leidus väike rühm entusiaste, kes läinud sajandi seitsmekümnendatel aastatel otsustasid Pürenee mastifi päästmise nimel tööle hakata. Nad rändasid ringi Pürenee mäestikus (peamiselt selle kesk- ja lääneosas) ja kogusid kokku vähesed veel elusolevad võimalikult tõulised isendid – juhiseks sageli mälestused lapsepõlvest ning oma vanematelt ja vanavanematelt kuuldud kirjeldused selle koera kohta. Aastal 1977 asutati ka CMPE (Club del Mastín del Pirineo de España, Hispaania Pürenee Mastifite Ühing), asutajaliikmeteks Daniel Llorens, Jaime Graus ja Rafael Malo.