Hispaania mastif
Iseloom
Tänu oma töö iseloomule, on Hispaania mastifil säilinud oskus toimida iseseisvalt. Valvamist ei pea talle õpetama, see on kaasa sündinud oskus. Tänu sellele on tal ka palju eneseväärikust, ta ei talu kamandamist, võib selle peale lausa solvuda. Tihti jätab ta vastasele mulje, et kohe-kohe ründab, tegelikult pole tal seda plaaniski teha.
Hispaania mastifi valveinstinktid ärkavad tavaliselt pimeduse saabudes, oli see ju aeg, mil hundid asusid ründama. Ta muutub rahutuks, reageerib haukudes igale krõbinale, mis tuleb 10 km raadiusest. Tema häälel on eriliselt tugev ja heliline kõla, et kostaks võimalikult kaugele, kes sel territooriumil peremees on.
Elutingimuste suhtes on ta äärmiselt vähenõudlik. Näiteks oskab ta varuda omale vett, kaevates vihmaperioodil maa sisse suure augu. (Ja mina mõtlesin, miks mu aias on kuni meetrise (!) läbimõõduga pool meetrit sügavad augud – jällegi üks esiisadelt päritud instinkt.) Varjualust eelistab ta ise valida, see peab olema koht, kust on ülevaade kõigele toimuvale. Talvel kaevab ta end lihtsalt lumme.
Kõige suhtes, mis on võõras ja ohustab tema territooriumi, võib ta üles näidata teatavat agressiivsust, kuid oma pere suhtes mitte iialgi. Lapsed võivad tal seljas ronida, ilma et ta sellest väljagi teeks. Veel enam – laps võib mängida suisa tema toidukausis, teine koer aga mitte iialgi.
Samas võib ta teiste perekoerte suhtes vahel üles näidata armukadedust, ta tahab olla tähelepanu keskel.
Tegemist on koeraga, kes oskab käituda ja kes ootab, et temaga suheldakse kui võrdsega. Austage teda ja ärge pange tema ahvikannatust proovile!
Välimus
Hispaania mastif on jässaka ja robustse kehaehitusega, jättes esmapilgul mulje kohmakast koerast. Ta on väga suur, üsna pika keha ja võimsa rindkerega. Keha on ristkülikukujuline, lihaseline ja tugeva luustikuga. Pea on massiivne ja tugevate lõugadega. Kaelal on sellele tõule iseloomulik rippuv nahavolt. Tagajalgadel võivad olla topelt kannused, mis on samuti kõnealuse tõu eripära. Lühike karvkate on sirge, tiheda viltja aluskarvaga. Nahka peab olema rohkelt ning see liigub keha peal vabalt. Värvid ulatuvad liivatoonist punaseni, hundihallist mustani. Valge värv ei tohiks domineerida. Karvkate võib olla ka mitmevärviline, laiguline. Seljal ja sabal on karv pikem kui mujal kehal. Silmad on väikesed. Ilme, mis on rahulik, lõõgastunud ja muretu, varjab äärmist tähelepanu ümbritseva suhtes. Kõrvad on tipust teravnevad ning rippuvad. Saba on kaetud pikkade karvadega ja koer hoiab teda all. Kuigi tegemist on väga massiivse tõuga, liigub ta vabalt ja sujuvalt.
Eristatakse kahte tüüpi Hispaania mastifit: suurem ja võimsam mägedest pärit mastin pesado (raske mastif) ja kergem steppidest pärit mastin ligero (kerge mastif). Raskemat tüüpi koeri näeme näitustel, kuivõrd nende välimus on muljet avaldavam ning nad on ka populaarsemad, eriti Põhja-Hispaania mägedes. Neil on võimsam pea, jämedam luustik, rohkem lõtva nahka, suurem rinnalott ja võivad kaaluda üle 90 kg. Kergem tüüp on aga kiirem, liikuvam ja lihaselisem ning rohkem levinud Kesk- ja Lõuna-Hispaanias. Sellegipoolest ei peeta neid tüüpe eri tõugudeks, vaid ühe tõu variatsioonideks.
Lõpetuseks
Iseloomuomadustelt on Hispaania mastif tüüpiline karjavalvekoer ning sarnaneb oma “sugulase” Anatoolia lambakoertega. Nad on loomult üsna iseseisvad. Ka ei vasta nad inimese hellusele samal viisil kui puudel, kuldne retriiver või bokser, vaid on pigem äraolevad. Samuti on nad väärikad, suursugused ja vahel isegi liigselt demonstratiivsed. Emased võivad jätta veelgi ülbema mulje, isased seevastu on pehmema iseloomuga. Samas on emased hoolitsevamad ja nutikamad. Sellegipoolest on see tõug lojaalne ja armastab oma peret jäägitult, olles valmis end ohverdama, et vajaduse korral kaitsta peret või karja. Ta tahab olla inimese lähedal ja järgneda talle kõikjale. Neil on tugev territooriumitunnetus, mistõttu vajavad nad peremehelt kinnitust, et tema piirkonda sattunud inimene on teretulnud, sest sissetungijat ta oma alale ei lase. Kuna nad on iseseisva mõtlemisega, ei pruugi ta alati alluda peremehele ega lase võõrast aeda, olgugi et ohtu pole. Mõnel koeral on võime vahet teha sõbral ja vaenlasel. Erinevalt teistest karjavalvekoertest, nagu Kaukaasia lambakoer või Lõuna-Vene lambakoer, ei ründa Hispaania mastif kunagi ootamatult, ta hoiatab alati enne ründamist haukudes ja lõrisedes.
Ehkki ta võib vahel näida laisana, on ta tegelikult väga valvas ja valmis iga kell tegutsema. Pimeduses tõuseb nende valveinstinkt veelgi, sest ka karja ohustavad kiskjad on öösiti aktiivsemad. Oma massiivsusest hoolimata võib ta olla erakordselt kiire. Oma territooriumil valib ta endale tavaliselt sellise koha (nt kõrgema künka), kust tal on ülevaade kõigele. Võõraste suhtes on Hispaania mastif väga umbusklik, see käib nii inimeste kui ka loomade kohta. Argus ja labiilne närvikava, mis võib kergelt üle minna agressiivsuseks, on äärmiselt ebasoovitav omadus ning sellised koerad tuleb aretusest tingimata välja jätta.
Koostas: Merilyn Meristo
