Dogo Argentino on unikaalne tõug oma välimuse ja iseloomu poolest. Ta võib olla kartmatu kaitsja ja jahikoer, võib olla ustav sõber ja armastav lapsehoidja. Milline kujuneb välja täiskasvanud dogo iseloom sõltub geenidest ja kasvatusest. Minu jaoks on argentiinlased parimad koerad. Nad ei haugu ilmaasjata, on väga rahulikud ja ei sikuta rihmast. Argentiinlased on loomulik osa minu elust. Kindlasti on tõul omad eripärad ja sellega peab arvestama.

Minu esimene dogo tuli minu juurde 2003 aastal. Siis nägin esimest korda seda tõugu. Luchast kujunes väga leebe ja pehmeloomuline dogo. Temaga alustasin näitustel käimist, proovisin verejälje koolitust ja kaitsetreeningut. Aretusemast temast ei saanud. Oma aretusemast olen valinud kaua ja ootasin 1,5 aastat. 2006. aastal lendas Taanist Eestisse minu Zamba. Põhjus, miks tuli koer Taanist on lihtne – tookord usaldasin skandinaavia kasvatajaid kõige rohkem ja tahtsin tervet koera saada. Selline koer ongi Big Mamma või Zamba. Temalt sain ma kaks pesakonda väga korralikke, terveid ja võidukaid järglasi. Zamba kennel Perro Pelea Cordobes ei tegutse praegu, sest populistlikel põhjustel on argentiina dogi tõug keelatud Taanis, kuigi mitte ühtki juhtumit, kus argentiinlane oleks näidanud ennast inimesele ohtlikuna, ei olnud.

Dogo Argentino (eesti keelde tõlgitud argentiina dogi) on tõug, kelle aretas Antonio Norez Martines 20. sajandil. Tal oli soov luua selline tõug, kes aitaks hoida suurtelt territooriumitelt metsloomi eemal. Läks umbes 50 aastat, et uus tõug sai tunnustatud FCI süsteemis. 1973. aastal see lõpuks juhtus.

Tõu aluseks on Perro Pelea Cordobes – võitlev Cordoba koer, keda tänapäeval enam ei eksisteeri. Cordoba koer oli iseloomult väga agressiivne ja kartmatu. Agressiivsus segas jahi pidamist mitme koeraga ja seda omadust tahtis Martinez aretusega muuta. Ta hakkas lisama teisi tõuge, et parandada iseloomu aga säilitada töövõimet. Ilmtingimata pidi uus tõug olema valge, kiire, liikuv ja kartmatu. See saavutati ristamistel mitmete tõugudega nagu bokser, hispaania mastif, pointer, saksa dogi, bullterjer, iiri hundikoer, pürenee mäestikukoer, bordoo dogi ja inglise bulldog.

Argentiina dogi on tõug, mis ei sobi igaühele. Kõige parimad omanikud (minu kogemuse põhjal) on inimesed, kes tunnevad tõugu või kes on ammu unistanud argentiina dogist. Paljud omanikud hindavad tavaliselt omad võimeid üle ja ei saa hiljem oma koeraga hakkama. Argentiina dogi on väga tark ja kaval ning paneb oma omanikku iga päev proovile. See võib toimuda näiteks mängides, kus omanik peab ennast kehtestama pidevalt. On ka teistlaadi argentiinlasi, kes ei ole kavalad vaid rohkem labradori iseloomuga, aga ikkagi argentiina dogi instinktidega.

Argentiina dogi on tänaseni funktsionaalne jahikoer tugevate instinktidega. Mõned kennelid kasutavad oma argentiinlasi aktiivselt suurtele metssigadele jahipidamiseks, kus kahjuks hukkuvad tihti ka koerad.

Argentiinlase välimus lähtub palju tema funktsioonist. Argentiinlane ei tohi olla pikkade jalgadega, kõrge valge koer vaid kasvu peaks hoidma 63-66 cm piiredes, mida on aga väga raske teha. Koer peab kaaluma 50 kg ringis, emased ideaalis kuni 45 kg. Euroopas ja Argentiinas on palju ülearetatud argentiinlasi, kes on liiga kõrged, võimsad ja pika kerega. Selline koer ei ole võimeline kiirelt liikuma ja töötama pikalt palavuses. Aga paraku mõtlevad paljud kasvatajad ainult näitusekoerte aretamisele.

Tänapäeval ei ole haruldane pilt näitustel kui kohtunikud hindavad kõrgelt massiivseid juuniore – argentiinlased saavad täiskasvanuks alles 3 – 4 aastaselt, sõltub liinist. Argentiinlane, kes näeb välja aastaselt nagu täiskasvanud dogo, on tulevikus ülimassiivne valge koer, kes on rohkem sarnane bordoo kui argentiina dogiga.

Neid aspekte peab silmas pidama iga kasvataja, et välimus lähtub funktsioonist mitte näituse moest.

Eestis on argentiina dogi tõug olnud umbes 14 aastat ja selle aja jooksul ei ole tõug saanud väga populaarseks. Tõenäoliselt ei sobi argentiinlaste temperament eesti omaga kokku. Kutsikaid sünnib harva ja eksport on üksikud juhtumid. Sama tendents on Skandinaavias, Baltikumis ja Venemaal. Aretusega tegelevad vanad tegijad ja noori kenneleid, kes aretavad järjepidevalt on vähe.

Koostanud Julia Kolodejeva

Argentiina dogi standard – EKL