Tõuaretus seondub suurel määral geneetika ja sugupuudega. Samuti on väga oluline teada võimalikult palju tõu ajaloost, aretuse eesmärkidest ning funktsioonist.

Koera paaritamisel tuleb kõigepealt selgitada, millises seisus tõug on, ning mis kõige tähtsam, kas koerale leidub paariline, kellel on tugevad pooled just need, mis paaritataval koeral on nõrgad.

Veelgi enam, eelnevalt tuleks uurida, kui palju teine koer just neid konkreetseid omadusi, mida otsitakse, teistes paaritustes edasi on andnud. Uurida tuleks ka paaritatavate koerte sugupuusid võimalike pärilike haiguste vältimiseks.

Geenid mängivad aretuse juures kõige olulisemat rolli.

Nende kaudu lähevad edasi nii vanemate füüsilised kui psüühilised omadused. Geenid asuvad munarakkude kromoosomides ning koeral on igas rakus 39 kromosoomipaari. Iga järeltulija saab kõikidest geenidest kaks paari – ühe emalt, teise isalt. Iga geen käitub oma “paarilise” suhtes kas domineerivalt või alistuvalt, ning nende omavahelisest tasakaalust sõltub järeltulija välimus. Koera välimuse või mingi omaduse lisamiseks või kaotamiseks tuleb geneetikat küllaltki hästi tunda.

Kahe vanema geenipagasist on üks domineeriv ja teine alistuv geen. Iga geenipaar moodustab järeltulija. Seega on järeltulijal võimalus saada mõlemalt vanemalt näiteks 2 domineerivat geeni või vastupidi, 2 alistuvat geeni, kõige sagedamini saadakse ühelt domineeriv ja teiselt alistuv geen.

ARETUSE MEETODID

Aretuses kasutatakse tihti liiniaretust, mis tähendab, et paaritatakse omavahel sama päritoluliiniga koeri (sündivad järglased on võimalikult palju suguluses mingi eriti väärtusliku isendiga), ning sisearetust, mis tähendab, et koera paaritatakse tema “lähisugulastega” – venna, õe, ema, isaga jne. See inimesele vahestkummalisena tunduv viis annab sageli väga häid tulemusi, kuid eeldab, et varasemas sugupuus ei oleks liini- ja sisearetust eriti esinenud, kuna tihedal lähisugulaste paaritamisel võivad hakata ilmnema mitmed terviseprobleemid. Väikesearvulise tõu puhul toob suguluspaaritus rohkem kahju kui kasu.

Üheks aretuse meetodiks on veel rühmaaretus, kus isendid jagatakse erinevatesse rühmadesse ning paaritus toimub ühe rühma koerte vahel. Üldiseks reegliks eduka aretuse saavutamiseks peetakse siiski laia tõu geenibaasi hoidmist.

Vahel kasutatakse mingi omaduse saavutamiseks ka erinevaid tõuge, neid omavahel ristates. Enamjaolt on selline paaritusviis keelatud, kuid näiteks Ameerikas on lubatud Ameerika Linnukoerte Aretusraamatusse registreerida omavahel paaritatud erinevate setteritõugude järglasi. Austraalias kahtlustatkse, et iiri settereid ristatakse parema karva saamiseks (ebaseaduslikult) afganistaani hurtadega.

Koeranäitused, mis algselt loodi aretuse edasiviimiseks, on tänapäeval suures osas selle rolli kaotanud. Paljud “puhast aretust” propageerivad aretajad ( näit. Patricia V. Trotter, AKC Gazette, veebr.’99) leiavad isegi, et need on saanud takistuseks tõeliselt korrektsete koerte aretamisel. Kohtunikud ei süvene koerasse, keda nad hindavad, tihti kuigi põhjalikult; võidavad välise efektsusega ja osavalt näidatud koerad, kelle kutsikaid siis tulevased koerakasvatajad ostavad.

Sageli aga puudub võitjatel koertel oluline geenipagas, mis säilitaks tõule tähtsad jooned ka tulevikus, samuti ei hooligi paljud kasvatajad geenipagasist, vaid rohkem edust näitustel. Suureks ohuks on ka näitusel edukalt osalenud koera (harilikult isase) liiga rohke kasutamine paaritamisel.

Heade omaduste kõrval saab suur hulk järeltulijaid ka negatiivseid tegureid, laiendades neid omakorda edasi kogu tõule. Suurem osa “puhtaid aretajaid” leiab, et isasloomal võiks olla ühe sugupõlve ajal (u.5.a.) järglasi 5% registreeritud pesakondadest.

Aretuse ühe olulise põhimõttena märgitakse ka aretaja vaoshoitust – omaduste hulka, mida aretaja soovib saavutada, ei tohiks liiga suureks ajada. Alles kui üks omadus on saavutatud, võib asuda järgmise kallale.

Allikas: www.koer.ee