See vana briti kasvatajate tõetera peab paika seniajani. Tõukoerte aretuses tohib kasutada vaid vastava tõu alla registreeritud koeri ja aretustööle võib läheneda mitme nurga alt.

Vaatame algatuseks neid vaatenurki

Ühingute vaatenurgast on tavaliselt tähtis kogu tõupopulatsiooni kvaliteet. Tõupopulatsiooni all mõistetakse siin ühes riigis elavat vastavat tõugu koerte üldarvu. Üksik kasvataja seevastu hindab oma vaatenurgast peamiselt vaid enda aretustööd ja saavutatud tulemusi. Töö- ja jahikoerte puhul on esmatähtsad koerte suurus, kehaehitus ja tõupõhine välimus, iseloom ja töövõime ning ka üldine tervislik seisund. Tervikpildi seisukohalt on tähtis veel üks vaatenurk ja see on avalik arvamus antud tõu kohta ja tõu kuvand inimeste silmis. Samuti on oluline võrrelda oma riigi tõupopulatsiooni mõne teise riigi vastava tõu populatsiooniga ja nende kasvatuspõhimõtetega, mille alusel sellise tulemuseni on jõutud.

On olemas ka uuringutel põhinev ja/või kogemustele rajanev vaatenurk. Tõukoerte aretusega tegeleb ka suur hulk noori ja kogenematuid inimesi, kellest suur osa harrastab seda tegevust ehk vaid 3-4 aastat. Neile on omane suur entusiasm, aga teatud mõttes ka avatus ja kergelt mõjutatavus. Pikaaegseid kasvatajaid kipub olema vähem ja neid painab sageli frustratsioon, kuid nende kogemustega tasuks siiski rohkem arvestada.

Kõigil neil ülalmainitud vaatenurkadel on oluline tähtsus tõukoerakasvatuses.

Suhtumine on oluline.

Kuidas me aretustöö käigus toimime, sõltub suuresti meie hoiakutest ja suhtumisest. Kas me oleme rohkem vigade ja kõige negatiivse otsijad või kannustavad meid pigem head tulemused ja positiivsed saavutused. Selline välimiku- ja töökoerte kohtunik, kes hindamisel tugineb vaid koera vigadele, ei ole hea kohtunik. Sama kehtib ka kasvataja kohta, kes keskendub oma töös vaid vigade elimineerimisele. Aretustegevuse käigus otsuste langetamisel peaks otsustav roll olema harmoonilise terviku saavutamisel. Kui näen kõrge hinnangu saanud tõukoeri, kes on kasvataja silmis väheväärtuslikud vaid seetõttu, et teda pole piisavalt „uuritud“, meenub mulle alati tuletõrjepealik, kes peale tulekahju kustutamist tuli sündmuskohaga tutvuma ja tõdes: „Kehvasti kustutatud…“. Uuringute ületähtsustamine kipub pahatihti kujunema piduriks paremate tulemuste poole pürgimisel, kuna ta raskendab mitmeid tegevusi – välismaal toimuvaid paaritusi, aretuskoerte importi ja aeglustab ning raskendab üldiselt aretuskoerte valikut ning sunnib häid koeri sageli aretustööst kõrvale jätma. Ma ei soovi siinkohal olla kohtumõistjaks, kas see on õige ja põhjendatud või mitte – konstanteerin lihtsalt fakti.

Kui lugeda eri tõugude aretusreegleid ja aretustoimkondade juhendeid märkame sageli, et esikohal on käsud ja keelud. Soosiva, positiivse ja motiveeriva sisuga juhiseid ning suuniseid paraku väga tihti ei kohta. Kasvatajate motiveerimine ja suunamine positiivsete tulemuste suunas on sageli teisejärguline ja rohkem torkab silma keskendumine järvelvalvele ning keeldudele. Loomulikult on oluline vigade teadvustamine ja nende negatiivsest mõjust aru saamine, kuid ainult vigadele keskendumine tõukoerte aretuses paraku positiivseid tulemusi ei anna. Heade tulemuste saavutamine ei ole mõeldav positiivseid aspekte kõrvale jättes. Aretusteel üle lävepakkude ronides oleks tasakaalustatud tulemuse saavutamiseks oluline, et rohkem nõutaks positiivsete künniste ületamist.

Millised võivad minu arvates olla erinevate aretusmeetodite tulemused

Ainult suurte numbrite poole pürgimine ja matemaatika ei aita saavutada paremat lõpptulemust. Ka on palju lihtsam enda omadest näha teiste vigu ja eksimusi – see on asjaolu, mis saab sageli takistuseks mitme aretuslikult tähtsa eesmärgi realiseerimisel. Tänapäeva inimestena tahame, et kõik oleks lihtsalt prognoositav ja eriti rajaneb ennustamisel meie tegutsemine rühmas. Kipume uskuma kumulatiivseid arenguid – et positiivsed asjad toovad endaga kaasa veel enam positiivset ja vastupidi, kui asjad on läinud soovimatus suunas, siis kaasneb sellega ilmtingimata täiendav negatiivsete juhtumiste jada. Järgnevalt vaatamegi aretustegevuse teoreetilisi stsenaariume eeldusel, et eelmainitud teesid peavad paika. Kõikide vaatenurkade eelduseks on veel see, et aretus toimub kasutades kodumaist populatsiooni ilma importkoerteta, kõik koerad on registreeritud samasse tõugu ja aretuses kasutatavate koerte sugulusaste on selline, et nelja põlvkonna jooksul sugupuus sugulased puuduvad.

Vaatenurk A. Välja arvatud ülalmainitud eeldused, ei sea me aretuskoertele mingeid muid nõudmisi. Paaritame neid omavahel ilma kriteeriume seadmata. Sellise tegevuse tulemusena on tõenäoline, et paari sugupõlve pärast on tõug saavutanud nn. „kesktaseme“. Statistikast tuntud Gaussi kõver oleks harmoonilise kujuga, näidates keskpäraste koerte suurt arvu võrreldes väga heade ja väga kehvade koertega. Sellise tulevuse saavutamiseks ei oleks õigupoolest vaja üldse pingutada ega planeerida. Mida me siis kaotaksime? Kindlasti kannataks koerandus kui harrastus ja näitustel ning töö- ja kuulekuskatsetel ning võistlustel osalemine hääbuks. Vähemtähtsaks muutuks ka regulaarne tähelepanu pööramine koerte tervisele.

Vaatenurk B. Üldeeldused oleksid samad, kuid iga kasvataja prooviks tegeleda aretusega vaid oma vaatepunktist lähtudes ilma üldiseid reegleid ja suuniseid arvestamata. Aretuskoerte valik põhineks välimikul, tööomadustel või terviseuuringute tulemustel. Valiku tegemisel lähtuks iga kasvataja siiski ainult oma nägemusest. Mõne generatsiooni pärast oleks tulemus see, et osade kasvatajate koerad oleksid suurepärase välimikuga, teistel oleks jälle väga head töökoerad ning kolmandad oleks kuulsad oma hea tervise poolest. Tõupopulatsiooni seisukohalt oleks aga tulemuseks ikka see, et Gaussi kõver näitaks keskpäraste koerte suurte ülekaalu ja seda isegi hoolimata sellest, et osa kasvatajaid lähtuks aretustöös kõgist kolmest kriteeriumist – välimikust, tööomadustest ja tervisest. Küll oleks sellise stsenaariumi puhul märksa aktiivsem näitus- ja võistlustegevus, mis on aretustöö seisukohalt väga tähtis.

Vaatepunkt C. Taas kehtivad üldised eeldused – koerad on registreeritud, sugulusaste nelja põlvkonna jooksul on 0 ja kasutatakse vaid ühe riigi piires olevat populatsiooni. Aretuse aluseks oleks siinkohal vaid aretustoimkonna kehtestatud reeglid ja juhised ning kasvatajate individuaalseid eelistused oleksid elimineeritud.

Mõne sugupõlve jooksul oleks populatsiooni üldpilt konkreetse aretustoimkonna nägemuse peegeldus – selgelt oleks näha, mida nad oma ettekirjutustes rõhutasid ja tähtsaks pidasid ja kus oli mindud kompromissile. Sageli öeldakse, et koostöös peitub jõud ja mitu pead on ikka mitu pead. Aga paraku peab paika ka väide, et suuremas inimgrupis kipub ka rumalus kuhjuma. Ideealset aretustoimkonda on väga raske luua – on täiesti inimlik, et me näeme asju erineva nurga alt ja kompromiss on sageli „lahjendatud“ versioon ideaalist, mille poole peaksime pürgima. Ka on suunatud eksimuse tekitatud kahju suurem, kui juhusliku eksimuse poolt tekitatu. Gaussi kõver näitaks selle stsenaariumi puhul ilmselt osade eesmärkide puhul positiivset tendentsi ja kõver oleks nihkunud positiivse poole olles samas lamedam, mis tähendab keskmike väiksemat osakaalu. Tervikut silmas pidades ei oleks selline pilt tingimata parim võimalikest.

Vaatenurk D. Kasvatajad oleksid tõu aretust silmas pidades hästi koolitatud. Iga kasvataja suudaks välimiku, tööomaduste ja tervise vahel leida harmoonia nii, et ühegi kriteeriumi puhul ei tehtaks liialt suuri järelandmisi. Aretustoimkond teeks kasvatajatega koostööd, teineteisemõistmine oleks vastastikune, seega puudub vajadus piirangute seadmiseks. Konkurents oleks positiivne ja edasiviiv ning edukad kasvatajad saaksid avaliku tunnustuse osaliseks. On tõenäoline, et sellise stsenaariumi puhul oleks Gaussi kõver paari sugupõlve pärast tugevalt positiivse poole suunas nihkes. Sellist populatsiooni üldpilti oleks võimalik saavutada vaid kasvatajate vastatikuse koostöö ja teineteise abistamise tulemusena. Samas torkaks selline populatsioon silma ka teistes riikides ja pälviks seal vaieldamatult huvi ning tähelepanu.

Ristamisest tulevat elujõudu ehk nähtust nimega heteroos tuleks ära kasutada

Registriga piiratud koeratõu kasvatuses ei ole just üleliia palju aretusvõtteid, mida kasutada. Kasvatustöö seisneb suuresti tasakaalu otsimises ja konserveerimises. Olulisemad põhimõtted on püüda välistada elimineerivaid vigu ja haigusi ning hoiduda veel teatud asjadest. Positiivsete eesmärkide puhul kasutatakse reeglina määratlust „püüelge“. Tegelikult oleks mõistlikum luua suure populatsiooni sees väikeseid, isoleeritud ja rangelt kontrollitud rühmi, mis toetaksid aretustegevust. Näiteks soome hagija aretuse algaastatel selliseid rühmi kasutati ja neid nimetati „sigimisringideks“. Selliseid rühmi hoitaks elujõulistena suguluspaarituste abil.

Rühmadesse kuuluvad koerad oleksid range kontrolli all eriti just selles osas, milliseid omadusi nad suudavad edasi anda. Suurema populatsiooni aretuses kasutataks just nendest „sigimisringidest“ pärit koeri. Selliste paarituste puhul oleks heteroosil positiivne effekt nii koerte välimikule, tööomadustele kui üldisele tervislikule seisundile. Sellise meetodiga saaks kasvatada ka erinevaid vajadusi hästi rahuldavaid tõukoeri. Eelduseks oleks piisava kompetentsi ja oskusteabe olemasolu tõuühingu näol ja kasvatajate valmidus teha koostööd ühiste eesmärkidenimel.

Et tõde ei ununeks.

Registriga piiratud koeratõus ei toimu nähtavaid muutuseid lühikese ajaga. Ei positiivses ega negatiivses suunas. Seetõttu tuleks algajate kasvatajate ja harrastajate arvamustesse suhtuda teatud reservatsioonidega. Muutusi võivad kaasa tuua eelkõige aretuses kasutatavate importkoerte arvu kasv, muude vahenditega pole muutusi just lihtne saavutada. Samas ei tohiks unustada vana tõde, et naabri aias tundub rohi rohelisem ja tasub meeles pidada, et importkoer ei ole alati väärtus omaette. Sageli idealiseeritakse importkoeri liialt ja peetakse neid kodumaistest paremateks. Tihti on siin põhjuseks välismaiste kasvatajate kaunid kodulehed ja müügioskused. Tarbijakaitse käed rahvusvahelisse koerakaubandusse reeglina ei ulatu, kvaliteedi ja hinnakontroll sisuliselt puudub ning seega on välismaised koeraostjad osavatele müüjatele sageli kergeks saagiks. Ainult ilusa välimiku järgi koerte ostmine ja nende aretuses kasutamine on võrdväärselt ohtlik välimikule liialt vähe tähelepanu pööramisega. On ju tõukoerte puhul lõpuks ikkagi välimus see, mille järgi tõugu tuntakse.

Autor: Jouko “J.A.U.” Yrjölä